Mehaaniliste tihendite kasutamine toiduainetööstuses

Toiduohutuse eeskirjade järgimine saastumise vältimise osas on iga vastutustundliku toidu- ja joogitootja ülesanne. Vältida tuleks seda, et seadme valmistaja poolt toote lõpp-hinna madalamana hoidmiseks paigaldatud odavam, nõuetele mittevastav tihend ei seaks saastamisega ohtu lõpptoodet.

Tuleb tõdeda, et toiduainete ja jookide valmistajate hulgas on antud teemat käsitlevate õigusaktide kohta veel küllaltki palju teadmatust. Seda just ELi toiduainetega kokkupuutumiseks mõeldud materjale ja eseme (FCM) määruse ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 2023/2006, 22. detsember 2006, toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete heade tootmistavade kohta osas.

Toiduainete ja jookide tootmisel kasutatavate mehhaaniliste tihendite kohta kehtivad eeskirjad määravad üheselt et kõik komponendid peavad olema 100% jälgitavad ning pakendil peab olema selgelt märgitud nende vastavus nõuetele.

Kuidas on siis ikkagi võimalik, et potentsiaalselt ohtlikud tihendid võivad sattuda tootmisliinidesse, kus muidu järgitakse väga rangeid ohutusnõudeid?

Probleemi keerukus

Vastus esitatud küsimusele peitub lähtematerjalide ja rahvusvaheliste tarneahelate keerukuses, mida sageli süvendab teadmiste puudumine, ebapiisav tarnija- ja ostjavaheline suhtlus ja lihtsalt sisseharjunud käitumismustrid.

Grafiidist tihendipindade valmistamiseks kasutatakse ligikaudu 15 tüüpi grafiite, millest ainult mõned vastavad Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) standarditele. Ülejäänud tüübid on sobilikud keemilistes protsessides kasutamiseks. Lisaks on olemas ka nafta- ja gaasitööstuses kasutamiseks mõeldud antimoni sisaldavad grafiidid, mis on lihtsalt öeldes mürgised.

Jälgitavus on oluline

Välisel vaatlusel võivad ohtlikest materjaldest valmistatud detailid olla äravahetamiseni sarnased nõuetele vastavatele detailidele. Inimene lihtsalt ei saagi neid palja silmaga eristada ja praktikas saab seda teha ainult pakendil toodud info alusel. Siin tekkivaid potentsiaalseid riske ei saa ülehinnata.

Keerulisemates tootmisettevõtetes võib ühes tootmisliinis olla 15 kuni 20 mehaanilist tihendit ja 60 kuni 100 staatilist tihendusliidest. Kuid isegi ettevõte, mis teostab ranget kontrolli igal sammul, ei pruugi olla teadlik, et tema tootmisliinil on rida suure saastumise riskiga punkte - üks iga tihendi kohta.

Teabe jagamine

Teine murekoht on et VTA ja ELi määruste järgimise eest vastutavad isikud ei jaga alati seda teavet inimestega, kes vastutavad tootmisliini eest ning tegelevad remondi ja varuosade hankimisega. Praktikas tuleb arvestada ka sellega, et kui ootamatu remondivajadus tekib, siis mehaaniku jaoks riiulil ootava varuosa vastavus igasugustele nõudmistele on oluliselt väiksema kaaluga tootmise kiire taastamise vajadusest.

Tihendite sisseostu eest vastutav insener võib iseenesestmõistetavaks pidada seda, et tootmisliini tootja valib madalama hinnaga komponendid, kuid madala maksumuse saavutamiseks on tarneahelas sageli nii palju lülisid, et toote jälgitavus on tootmisliini või seadme lõppkasutajale tarnimise hetkeks kadunud. Jälgitavuse kaotamine tähendab aga seda, et kasutajal pole mingisugust infot sellest, millisest materjalist liiniseadmetes kasutatud tihendipinnad on valmistatud.

Selged eeskirjad

Määrus (EÜ) nr 1935/2004 on üheselt mõistetav - kui pakendi info ei sisalda selget jälgitavust võimaldavat infot, ei ole üldised väited nõuetele vastavusest kontrollitavad ja antud mehaanilist tihendit ei tohiks paigaldada toidu- või joogitootmisliini seadmetesse. Kokkuvõtteks tuleb nentida, et saastumise oht toiduainetööstuses on alati suur, kuid on olemas lihtne moodus, mis aitab ettevõtetel vältida tootmisprotsessis riskide tekkimist ja seaduste rikkumist – tuleb hoolikalt vaadata tihendi pakendi etiketti. Kui tihend ei ole mõeldud toiduainetööstuses kasutamiseks, siis ära kasuta seda!