Milline on pumba tegelik maksumus?
Kui palju maksab üks pump? Küsimus, mida kuuleme pea iga päev. Aga mis see maksumus siis ikka on? Jättes kõrvale pumba parameetrid ja muud 'tühised' tehnilised nüansid, võime lihtsustatult öelda, et pump maksab täpselt nii palju kui suur number on kirjutatud arvel "kuulub tasumisele" reale. Aga kas see ikka on nii?
Tihti on vaja otsustada, millist pumpa valida. Lühidalt öeldes tasub aluseks võtta põhimõte, et pumba omamiskulud koosnevad ostuinvesteeringust (koos paigaldusega), pumba poolt tema eluajal kasutatavast elektrienergia maksumusest ja pumba hooldus- ja remondikuludest.
Veepumpade tüüpilised omamiskulud jagunevad järgmiselt:
- 70 - 80% tarbitav elektrienergia
- 5 - 20% hoolduse ja remondikulud
- 15 - 25% ostuhind ja paigaldus
(Pumba omamiskulud on tuntud ka kui TCO (Total Cost of Ownership) või LCC (Life Cycle Cost))
Et seda oleks lihtsam mõista, loome ühe näite ja paneme selle numbritesse.
Püstitasime ülesande kahe pumba soetamiseks. Lähteandmed on Q - 1500m³/h, H - 90m [ Q - jõudlus, H - tõstekõrgus ]
Pärast hanke korraldamist saime pakkumised kahelt tootjalt: A = 45 000€, B = 40 000€
Kumba valida? Hankeosakond on oma otsuse langetanud. Pakkuja B on 5 000€ (12.5%) odavam. Võitjas pole mingit kahtlust. Samas tehnikaosakond püüab väita, et pakkuja B on parem?! Kas tehnikainimesed ei tunne numbreid või ei oska nad arvutada?
Omanik sai selle vaidlemise kuulamisest peavalu ja langetas otsuse. Ostetakse mõlemad pumbad. Jooksvalt hakati aasta lõpus tegema kokkuvõtteid, kui palju raha on kokkuvõttes kulunud.
| Pumba omamiskulud: | Ostuhind | 1. aasta | 2. aasta | 3. aasta | 4. aasta | 5. aasta | ||
| Pump A: | 45 000 | 158 730 | 272 460 | 386 189 | 499 919 | 613 649 | ||
| Pump B: | 40 000 | 156 470 | 272 940 | 389 411 | 505 411 | 622 351 | ||
| Hankeosakonna võit: | 5 000 | 2 260 | -481 | -3 211 | -5 962 | -8 702 |
Mis nüüd juhtus? Mida nägi tehnikaosakond ja mis jäi märkamata hankeosakonnal?
Tehnikaosakonna kommentaar: Hankeosakond võrdles numbreid "kuulub tasumisele", aga jättis seadme andmelehelt vaatamata kasuteguri. Pumba A kasutegur oli 85% ja pumbal B 83%.
Hankeosakond: Vaatasime küll, aga vahe oli ainult 2% ja seda 12.5% hinnaerinevuse suhtes. Mis seal mõelda, 2 < 12.5 ja selles pole kahtlustki.
Kas ainult 2% erinevust on siiski oluline?
Arvutame.... (lihtsuse huvides ei arvesta me remondi ja hoolduskulusid ning elektrienergia hinnamuutust).
Milline on töörežiim? - Pump töötab 60% ajast ehk 5 256 tundi aastas.
Kasutegurist sõltub pumba poolt tarbitav võimsus. (pumba tarbitava võimsuse arvutamine)
| Q = 1500 m³/h | |
| H = 90 m | |
| Pump A => kasutegur 85% |  |
| Pump B => kasutegur 83% |  |
2% erinevust kasuteguris annab antud juhul erinevuseks 10kW.
Eeldusel, et pump töötab aastast 60% ehk 5256h ja 1kW elektrienergia maksumus koos võrguteenusega on ~0,05 €/kw saame arvutada:
ΔP * Y * t = Z kus,
ΔP - võimsuse erinevus [kW]
Y - elektrienergia hind [€/kW]
t - töötundide hulk aastas [h]
Z - elektrienergia kulu aastas [€/a]
Asetame väärtused valemisse: 10 x 0,05 x 5 256 = 2 628 €/a
mis teeb 26 280€ 10-aastase perioodi jooksul (ilma elektrihinna tõusu arvestamata).
Kokkuvõtteks
- Tüüpilise veepumba omamise hinnast moodustab ~80% tarbitava elektrienergia maksumus
- Suurte veepumpade eluiga on 20a - Pump A tarbib selle ajaga üle 50 000€ võrra vähem elektrit.
- Kes langetas eelnevas näites õige otsuse?
Me ei püüa väita, et osta alati kallim seade, on mõistlikeim otsus, vaid viitame vajadusele pöörata alati tähelepanu tehnilistele detailidele ja seadme eeldatavale töörežiimile.
Eeltoodud näide on lihtsalt mõistetav ja võrreldav veepumba elektrikulu arvutus. Aste keerulisem on hinnata omamiskulusid pumpadel, mille tarbitav võimsus pole suur, kuid mille töörežiim või pumbatav aine on problemaatiline. Sellisel juhul muutuvad määravaks järgmised küsimused:
- Kas ja kuidas saab antud pump oma ülesandega hakkama (imemine, kavitatsioon, kulumiskindlus, keemiline vastupidvus jne.)?
- Millised on pumba hoolduse ja remondikulud?
Kolmas ja kõige keerulisem lähenemine on aga hinnata seadme töökindluse olulisust läbi küsimuse: Kui antud seade olulisel hetkel ei saa oma ülesandega hakkama või langeb rivist välja siis milline on tekkiva kahju rahaline ekvivalent?
Antud juhtudel tuleks seadme hankimisel seada nõuded tema tehnilistele omadustele (kasutatud materialid, laagrid, võlli läbipaine, kasutatav tihend ja tihendisüsteem jne.), et tagada võimalikult madalad pumba omamiskulud (TCO või LCC) ja suur töökindlus - MTBF (Mean Time Between Failure – riketevaheline tööaeg).
Mõnel juhul on tõesti põhjendatud ka kõige odavama seadme ost, aga enamasti siiski mitte. Odavuse saavutamiseks tehakse kompromisse nii materjalide valikul kui ka tehnilistes lahendustes ja kooste kvaliteedis. Hea peremees vaatab suurt pilti ja võtab hindamise aluseks seadme omamise kogukulu, mitte selle soetusmaksumuse. Jäik põhimõte "kõige parem pakkumine on kõige odavam pakkumine" on lihtsustatud ja reeglina ka väär. Kahjuks näeme aga liigagi tihti hankeprotsessides ainult ostuhinna alusel otsustamist – niiviisi hoitakse ostuhetkel raha kokku ja paberil on seda hea näidata kuid see, et ajalises perspektiivis kulub raha rohkem, jäetakse arvestamata. Tuletame meelde mõttetera "Me pole nii rikkad, et osta odavaid asju". Korrates ise ennast - asjade odavus tuleb alati millegi arvelt ja päeva lõpuks maksab seadme omanik selle hetkelise säästu arvelt hiljem kordi rohkem.
Loomulikult jääb alati alles ka segment, kus hinna alusel otsustamine on mõistlik, kuid nii nagu meie tänavapildis ei domineeri kõige odavamad autod, võib ka tööstuses väita, et on omadusi ja parameetreid, mida tuleb lisaks hinnale parima otsuse langetamisel arvestada.
